Roostevabast terasest kööginõude ajalooline taust

Kuna nõudlus roostevaba terase järele kasvas, kasvas nikli tarbimine pidevalt, tõstes hindu järsult. Teise maailmasõja ajal klassifitseeriti nikkel strateegiliseks materjaliks ja asjaomaste riikide range kontrolli all, mis tõi kaasa tõsise tarnepuuduse. Seetõttu hakkasid sellised riigid nagu USA ja Saksamaa uurima roostevaba terast, mis kasutas nikli asendajana mangaani. Ameerika Ühendriigid standardiseerisid ulatuslike uuringute kaudu mangaan-lämmastik-asendatud nikkelterase ja töötasid välja kõrge-mangaanisisaldusega austeniitsest roostevabast terasest seeria-tuntud kui 200. seeria. Kuna aga nikli tarneolukord USA-s järk-järgult paranes ja roostevaba terase tootmist ei piiranud enam toorainepuudus, ei näinud 200. seerias seal edasist olulist arengut. Vahepeal naasis Indiasse mitu India teadlast, kes olid osalenud 200 seeria väljatöötamisel; kohanedes oma riigi eritingimustega,-mida iseloomustab külluslik mangaanisisaldus, kuid napp niklit,{15}}võtsid nad edasiseks uurimiseks ja rakendamiseks kasutusele USA-s välja töötatud 200-seeria klassid, mis saavutasid suure edu. Sellest hoolimata põhjustas mangaani tahtlik lisamine selliseid omadusi nagu vastupidavus deformatsioonile ja halb töödeldavus, samuti kõrge tugevus, kuid ebapiisav elastsus. See tingis vajaduse kohandada metallurgilisi protsesse ja keemilist koostist, et optimeerida mehaanilisi omadusi ning saavutada parim tasakaal tugevuse ja elastsuse vahel.